esmaspäev, 14. august 2017

KUIDAS MUL ÕNNESTUS EESTI „TORMISEIMAST“ ÖÖJOOKSUST ILMA JÄÄDA???



Vahepeal on mul tunne, et mul ikka juhtub rohkem kui keskmisel Eesti inimesel. Algselt mõtlesin päris tükk aega kas ikka see juhtumine kirja panna või mitte. Aga siin ma siis nüüd olen ja püüan sõnu ritta saada.

Tegelkult sai asi päris mitu päeva varem alguse. Nädala alguses olin omadega nii valmis juba ÖÖjooksul osalema, et enam rohkem valmis ei oleks saanud olla. Kuid siis saabus neljapäev. Öösel kella 3 ajal tabas mind kõhuvalu. Võtsin valuvaigisti ja lootsin, et valu kaob ära. No lihtsalt sellepärast kuna valu saabus koos „nende päevadega kuus“! Hommikul 5 ajal oli veel valu alles, mis püsis veel terve päeva vältel. Kuna valu ei olnud nii tugev siis ei pööranud ma sellele nii palju tähelepanu ka. Õhtupoole hakkas valu hääbuma ja tundsin kergendust, et lõpuks ometi. Magama sain minna valuvabalt, kuid kahjuks ei läinud päris nii nagu ma lootnud olin.

Taas kord ärkasin kella 3 ajal. Kohe kui ma püsti seisin ja liikuma hakkasin tundsin sellist valu sähvakat kõhus, et pidin koheselt kägarasse tõmbuma. Võtsin taas valuvaigistit ja tõmbasin end voodis kägarasse, sain sellise hea asendi, et valu kadus suht ruttu ära. Hommik seevastu ei olnud enam nii roosiline. Valu oli tagasi. Võtsin valuvaigistit, kuid need ei aidanud. Võtsin ka NoSpad, et äkki on gaasivalu... aga ei midagi. Kõik mida ma katsetasin, et valu leevendada, mitte miski ei aidanud.

Reede lõuna paiku tabas mind ka meeletu külmalaine. Pugesin teki sisse, et kuidagimoodi sooja saada. Isegi paksult teki sees olles ei saanud ma sooja. Käed ja jalad olid jääkülmad. Panin kraadiklaasi alla...37,8. NO TORE, aina paremaks läheb. Seda ka suure irooniaga, sest selline asi ei saa kuidagi parem olla. Parem oleks kui kõik oleks järgi jäänud. Vedelesin siis päris mitu head tundi teki all, et kuidagi sooja saada, kuid tulutult. Pikali sain ka olla vaid ühes asendis, vasaku külje peal, sest siis ei valutanud nii hullusti ja sain natukenegi normaalsemalt olla.

Ma ikka lootsin, et valu läheb lihtsalt üle, kuid mida ei juhtunud. Lõpuks päädis asi sellega, et härra pidi mulle kiirabi kutsuma, sest ise EMOsse minnes oleks sinna võinud jäädagi. Selleks hetkeks kui kiirabi jõudis polnud ma veel sooja saanud.
Eriti normaalne, arst üritas toas olnud kohvri otsa istuda, kuid see ei sesinud püsti ja seejärel hädaldas, et tooli polegi.. ning siis oma ahtri pesu kausi otsa sättis... MINU PUHTA PESU KAUSI OTSA, PESU MILLE MA OLIN KUIDAGI LÄBI VALU NÖÖRI PEALT ÄRA KORJANUD JA TUPPA TOONUD. Ma pidin kreepsud saama. Jumal teab kus või mis tingimustes ta ennem oma ahtriga istunud oli.
Sel hetkel kraadis kraadiklaas välja juba 39 kraadise palaviku. Katsuti siis terve kõhu piirkond läbi. Tundus, et asi ei ole hea. Ei osanud täpsemalt öelda, milles võiks asi olla, kuid sümptomid viitavat kas pimesoolele või sapikividele.
Esimene kanüüli paigaldus läks ka mööda. Ei imestagi... see nii tavaline. Teise käe peal läks õnneks. Tõmbasin siis pikemad püksid jalga ja sain kiirabi autoga haiglasse sõita.
Kiirabi arst oli veel härrale öelnud: „et miks me kiirabi kutsusime, et endal on ju transport olemas. „ AJUVABAAA... mille jaoks siis kiirabi olemas on?

Haiglas võeti kohe vereanalüüsid ja pandi tilga alla. Nüüd näitas kraadiklaas juba 39,3 kraadi palavikku.  Mõne aja pärast vaatas ja katsus valvearst mind üle ja jäi endiselt pimesoole kahtlus ülesse. Vaja oli ultraheli uuring teha, et asi selgemaks saaks. Varsti saadetigi mind ultrahelisse. Kuid pimesool jäi nägemata, sest mingisugune teine sool istus pimesoolel ilusti ees ja ei lasknud teda nähtavale.
Mingil aja hetkel saabus ka kirurg, kes vaatas ja katsus mind üle ning pidi siis veidi aru pidama, mida teha. Kuna pimesool oli endiselt aktuaalne. Lõpuks oli mul valida, kas kompuutertomograafia või kohe opisaali. Lihtsalt vahe oli selles, et kompuutriga ei pidanud mind auguliseks tegema. Valisin kompuutri. Mainisin ära, et olen suht allergiline, kuna olen kroonilise nõgestõve põdeja, mille peale kirurg luges kõigile sõnad peale, et kõik oleksid kõrgendatud valmisolekus ja jälgiksid siis mind hoolega. Iseenesest poleks nagu hullu midagi aga mulle pole lihtsalt ennem kontrastainega kompuutrit tehtud. Peagi sai ka kompuutris käidud. Olin jäänud jälgimispalatisse üksinda. Kuna kell oli juba 22 peale liikunud siis pandi see palat ära kinni ja mind koliti teise palatisse ümber. Lükati sinna ja seal ma siis vedelesin. Üksina, omas nurgas... mitte kedagi ei huvitanud, et olen „kõrgendatud valve all“. Sama hästi oleksin võinud ära surra ja mitte keegi poleks seda tähelegi pannud.

Siis mingil hetkel hakkas liikumine pihta. Kästi asjad võtta ja siis juba teisele korrusele. Ühtäkki olin SÜNNITUSOSAKONNAS... WHAT... WHY... kõndisime mööda koridori, kõige kaugemasse koridori otsa. Sel hetkel käis peast läbi see sari mis kunagi telekas jooksis „ MA EI TEADNUD, ET MA RASE OLEN!“  Ei, ei, ei ... ei saa olla- käis peast läbi.
Ühesõnaga jäeti mind sinna ukse taha siis ootama, kuniks mind siis ette võeti. Täiesti tavaline günekoloogiline läbivaatus. Oleks siis keegi võinud seda kohe öelda, mitte et taritakse läbi sünnitusosakonna, ilma ühegi sõnata. Kuna günekoloogiliselt oli kõik korras siis saadeti mind esimesele korrusele tagasi. Kus ma sain taas voodikoha sisse võtta ja niisama vedelemisega aega surnuks lüüa. Mida mul paremat ikka teha. Selleks hetkeks oli valu kõvasti vähemaks jäänud. Süüdi olid ilmselt valuvaigistid, mida ma koos tilgaga sain.

Peale pikka lesimist tuli ka lõpuks kirurg tagasi, et teavitada mind kompuutri tulemustest.
Väikses vaagnas on mingisugne kolle, mis on põletikus ja see põhjustabki mulle valu ning mille tagajärjel mul ka palavik tõusis. Kell oli 23.30 kui mind lubati koju kodusele ravile.

3x päevas ühte antibiootikumi, 2x päeva teist antibiootikumi, 3x päevas valuvaigistit. Selline on mu päevamenüü. Toidu poolest pean sööma, võimalikult pehmeid ja hästi seeduvaid toite, et käiks kiiresti soolestikust läbi. Kohupiimakreemid, jogurtid, supid, pudrud.

Terve laupäeva tilkus süda verd õhtuse jooksu pärast, kuhu ma minna ei saa, sest iga liigutus teeb valu. Paigal ja liikumatult olles on hea valuvaba olla. Siis hakkasid esimesed inimesed sotisaalmeediasse oma pilte panema, et on juba Rakveres kohal ja ootavad jooksu. Siis hakkas süda veel rohkem verd tilkuma. Püüdsin siis sellest mitte väga välja teha ja proovisin hoopis natuke magada, et siis ma ei mõtle selle peale ja aeg läheb ka kiiremini.
Kella 20 ajal ütlesin härrale, et just anti start jooksule. Tund aega hiljem kiskus ilm väga ära. Järsku läks pimedaks, tuul tõusis ja pilvedes muudkui sähvis. Ma muidugi krabasin kaamera ja läksin tormi kätte pildistama ja püüdsin ka videot teha, kuid ei õnnestunud kumbki, sest tuul oli nii suur ja väristas kaamerat korralikult. Kui ära tuppa tulin siis hakkas alles õige möll pihta ja ka sadama. Sel hetkel tundsin, esimest korda, et mul pole üldse kahju sellest , et hetkel rajal pole. Kuna ma kardan jubedalt äikest ja sellel ajal veel väljas olemist siis ma ilmselt oleks rajal olles ennast lihtsalt täis s¤¤¤¤¤¤¤.  Samas on mul hea meel teiste üle, kes said ise rajal olla ja kõike seda kogeda.





Kirjutamiseni K :)

kolmapäev, 9. august 2017

TAASTUMINE JA TRENN

Kuidas siis taastumine edeneb?
Üllatavalt hästi. Olen võtnud asja täiesti rahulikult. Üle ei ole pingutanud kuna trenni pole tegelikult peaaegu, et teinudki.  Mis muidugi on nii kurb kui olla saab... See on sama hea, kui mind kusagile kivi koopasse lukustada...WAIT WHAT, koopal pole ju ust, rääkimata siis veel lukust. See oli nüüd küll ämber, kohe väga suur ämber. 

Kuigi luba treeninguks on juba pikemat aega olemas, ei ole ma siiski trenniga väga tegelenud. Alles Juuli viimasel nädalal otsustasin, et nüüd lõpuks proovin trenni lainele väikest viisi tagasi saada. Sellel nädalal tegin 2 jooksutrenni. 3km ja 5km pikkust jooksu. 3 kilomeetrit oli täitsa ok juba joosta, aga seda ka veel üsna rahulikus ja tasases tempos. Järgmise korra 5 kilomeetrit oli ka täitsa talutav. Viimasel kilomeetril andis puus natukene tunda aga see oli ka korraks ja järgmisel päeval oli ka kõik täiesti korras. Seega üle ei pingutanud. Augusti esimesele nädalale jäi vaid 1 jooks oma 6 kilomeetriga. Aga asi seegi. Selle eest tuli kõnnitud kilomeetreid päris palju. Jooksu tegin sel korral teisiti. Jooksin aeglasemalt ja siis kiiremaid lõike vahele. Kiirematel lõikudel andis puus endast jälle kergelt märku kuid mitte midagi hullu. Järgmisel päeval oli ka kõik korras ja rohkem puus endast erilist märku ei andnud.

Selle nädala esimese jooksu trenni tegin eile koos Eratreening OÜ-ga. Treeningu Eratreening OÜ-ga võitsin Juunikuu sees Maris ja maailm  facebooki lehel toimunud loosimängus. Tegelikult oli valida kas soovin saada treeningut eratreeneriga või 2 nädala treeningkava. Muidugi otsustasin eratreeningu kasuks. Kuigi see treening jäi vigastuse tõttu muudkui edasi venima ja venima, kuid nüüd lõpuks oli võimalik see ära kasutada.

Treening toimus õhtusel ajal. Olime kokku leppinud ajaks 18.15. Olin tiba varem juba kohal. Alustuseks tegime soojenduseks ringi ümber Anne kanali. Üsna hea tempoga sain selle tehtud. peaaegu 2 km ring. 1 km aeg 5.57... minu puhul väga hea saavutus taaskord. Sest üldjuhul ma nii kiire ajaga ei jookse. Seejärel tuli ennast soojaks võimelda. Ülakeha, puusad, keha. Jalad olid juba soojad, neid ei pidanud enam soojendama. Jalgu ootas ees jõutrenn. Väljaasted, päkal seis... need on ainsad, mis suudan hetkel meenutada.
Edasi jätkasin põlvetõste jooksuga ja sääretõste jooksuga. Põlvetõstel pidin korrigeerima keha hoiakut, ei olnud päris see, aga kui sain näpunäiteid siis kohe püüdsin parandada ja kuidagi kergem oli ka teha neid põlvetõste harjutusi pärast. Eks palju oleneb keha hoiakust. Sääretõstega polnud muud kui esimese tiiru tegin vähe aeglaselt ja järgmiseks tiiruks pidin kiirust lisama.
Edasi tuli lõigutrenn. Ma pole ennem otseselt lõigutrenni niimoodi teinudki. Esimene lõik... mõtlesin jookse kuis jõuad... nii tegingi. Muidu olevat päris hea aga jalg jäi niiöelda liiga kauaks kontakti maapinnaga. Oleks pidanud rohkem päka peal jooksma. Ma kasutasin pigem kogu talda. Teisel lõigul parandasin ennast ja treeneri sõnul oli juba parem. Tegin ka kolmanda lõigu ära... selleks hetkel tekkis küll suremise tunne. See ilmselt sellest, et pole tükil ajal nii intensiivselt midagi teinud. Aga mulle meeldis, üldse ei kurda.
Lõpetuseks veel kerge jooks ja venitused.

Mulle see trenn meeldis ja ei kahetse üldse, et just selle versiooni oma võidust valisin. Kohapeal sai ka hindade kohta uuritud... Vaatan mõtlen veel aga ilmselt tahan tagasi trenni treeneri käe alla. Hoopis teine tera kui keegi teadjam ja oskajam sind juhendab.

Kõige rohkem kartsin, et äkki teen puusale liiga, kuid õnneks see väga ei mõjutanud mu puusa. Hommikul oli veidike hell, kuid eks see ole sellest, et puus pole veel täielikult ära paranenud, kuid lubab juba mingil määral asju teha. Eks ma pigem katsungi praegu üldse enesetunde järgi trenni teha, sest ei taha liiga teha.





Kirjutamiseni K :)





esmaspäev, 7. august 2017

SPORDI-JA TERVISEBLOGIJAD SAID KOKKU

Eile toimus spordi-ja terviseblogijate kokkutulek, mis kujunes äärmiselt humoorikaks ning trennirohkeks.
Kogu korraldus sai tegelikult  alguse juba Juunikuu sees, mille eestvedajaks kujunes Maris. Ise olin äärmiselt üllatunud, et ka mind üritusele lisati. Ja ausalt, mitte üks gramm ei kahetse, et otsustasin osaleda.

Hommikul olin juba varakult üleval. Lihtsalt uni otsustas, et aitab küll. Kella 10ks pidin minema Elvasse, et sealt Cris peale võtta ja edasi koos Viljandini kulgeda. Teepeal sai nii päikest kui vihma. Vihma lausa nii kõvasti, et oleks justkui ämbriga kallatud. Plaan oligi varem liikuma hakata, et jätta enesele eksimisruumi. Olime esimesed, kes Viljandi MyFitnessi juurde jõudsid. Helistasin kiirelt Marisele, et uurida kaugel ta on. Selgus, et ka kohe kohe jõudmas. Ei kulunudki enam palju aega, kui ka kõik teised riburada pidi jõudma hakkasid.

Päeva esimene trenn nägi ette Piloxingut  Kati´ga. Mul polnud halli aimu ka mida see endast kujutada võiks. Aga täitsa äge trenn oli, ma nii nautisin seda. Selline korralik energiaboost tekkis sisse, et teeks veel ja veel.
Teise trenni tegi Laura. Temaga tegime Bodypump´i. Ka sellest trennist ei olnud mul mingisugust  aimndust. Kui juba varustuse välja võtmiseks läks siis tekkis küll mõte "OH GOD HELP ME!" ... aga ega ennem täpsemat aimu ei saanud kui asi pihta hakkas. Mingil aja hetkel tundsin küll, et nüüd ma LIHTSALT SUREN ÄRA. Küll ei tundnud ma käsi ja siis jälle jalgu... kuid elasin ka selle bodypump´i üle. NO tegelikult, mis mul muud üle olekski jäänud. Keset trenni lihtsalt ära surra?? No see oleks teistel päeva vist vähe metsa keeranud, kui ma sellise tükiga oleks hakkama saanud.

Tänu  Viljandi MyFitnessile  oli meil olemas ideaalne koht kus oma treeningud läbi viia. Ilus suur saal paljude peeglitega, kust sai oma kehaasendit kontrollida, tehnika-ja mikri kasutuse võimalus, suur pesuruum jne. Ja seda kõike saime me nautida lihtsalt AITÄHH eest. Veelkord suur suur aitähh.

Janu kustutamise eest hoolitses aga Vitamin Well spordijoogi ja Nocco jookidega. Mingil kummalisel kombel oli mul nii spordijook kui ka nocco tropical veel proovimata. Vesi oli selline mõnus mahe ja sobis hästi tenni vahele joomiseks. Nocco tropical ... vist parim maitse üldse kõigist noccodest. Ausalt ka. Lihtsalt üüberpüübersuper hea.

Kui trennid said ühele poole siis sai kiirelt veel ühispilt tehtud  ja natuke ka muid pilte sekka. Piltide eest kandis terve see aeg hoolt Margit.


Pilt:Margit Partei
Peale pildisessi võis ennast raskelt tulnud higist puhtaks pesta (dušši all olles tajusin, et olen omal mingil aja hetkel kaela nikastanud ja jube valus on pead liigutada)  ja end soojemalt riidesse pakkida, sest olime kohe kohe suundumas Viljandi järve äärde. Seal oli plaan maha pidada piknik ja matkata ümber järve.
Kui olime saanud järve ääres kõik asjad lahti pakkida, hakkas vihma sadama. kiirelt sai asjad võetud ja järve äärsel alal asunud Bangalo katuse serva alla varju mindud. Maris käis igaks juhuks üle küsimas, kas me ikka võime seal niimoodi oma piknikku pidada.

Laud oli kaetud puu ja juurviljadega. Lauda aitas katta ka Valio. Saime erinevaid ProFeel kohupiima kreeme ja jogurteid ning ka kodujuustu, juustusnäkke ja dippe. Lisaks oli meile ka saadetud ProFeeli proteiinipiimajooke. Proovisin šokolaadi oma. Ütleme nii, et polnud minu maitse. Kohati tundus nagu mingi kõrvaline maitse oleks juures aga võib-olla on asi lihtsalt minus ja kujutasin seda endale ette. Muidu suuremas plaanis üsna talutav. Profeel jogurtitest proovisin ahjuõuna oma... uskumatu, et ma senimaani polnud seda ostnud, see oli lihtsalt nii hea, et võis topsi lausa keelega üle käia, peaasi et topsi mitte midagi järgi ei jääks. See mõnus kaneeline maitse...mmmm. Järgmine kord poodi minnes rändab see kindlasti minu ostukorvi.

Lisaks saatis ka PULS Nutrition meile KEX vahvleid ja SNAP Pehmeid proteiiniküpsiseid. Kex vahvleid olen ennemgi tarbinud ja need on ühed mu lemmikud Puls proteiinibatoonide kõrval. Küpsiseid aga seevastu polnud ma ennem proovinud ja otsustasin, et proovin ühe ära. Täitsa mõnusad küpsised. Aga eelistan batoone. Maitse asi,  nagu öeldakse. Lisaks oli PULS Nutrition saatnud kõigile katsetamiseks/proovimiseks ühe valgupulbri. Kuna maitseid oli mitmeid siis oli mille vahel valida. Minu valikul sai otsustavaks maitsete kooslus PIPARMÜNT-ŠOKOLAAD, sest valikus oli ka PULS WHEY Piparmündi-šokolaadi valgujoogipulber. 
Loodan, et ma ei pea selles valikus pettuma ja maitse ületab mu ootused.

Söömise kõrvale käis ka niiöelda tutvustusring. Kes mis blogi peab, mis suund rohkem meeldib, kaua on bloginud jne. Kui kõht oli süüa saanud võis aga sammud matkaringile seada. Kohe alguses jagunesime kuidagi kahte gruppi ära. Kiiremad ja vähekene aeglasemad. Mina jäin sel korral sinna väheke aeglasemasse gruppi. Sellegi poolest jätkus meil juttu terveks matkaks. Saime naerda ja künkaid vallutada. Vahepeal ootas kiirem grupp meid ka järgi ja lõpetasime matka siiski kõik koos.

Seejärel istusime veel mõne aja ja lõpetasime järgi jäänud toidu ära. Sinna kõrvale kuulus ka palju juttu nalja ja pisaraid... pisarad tulid lihtsalt suurest naermisest välja. Lihtsalt nii naljakas oli.
Kokkuvõttes oli meeletult FUN päev ja ma loodan, et selliseid päevi tuleb tulevikus veelgi.
Järgmist tiiru näema paljudega juba Rakveres Eesti ÖÖjooksul.





Kirjutamiseni K

esmaspäev, 10. juuli 2017

KÕNDISIN ÜMBER PÜHAJÄRVE

Laupäeval toimus järjekordne Jooks Ümber Pühajärve. Järjekorras juba 36ndat korda. Otsus rajale minna sündis sama päeva hommikul paar tundi ennem "jooksu" algust.
Tegelikult oleks ma vist täie südamerahuga selle üldse maha maganud ja seda sõna otseses mõttes, aga kuna elukaaslasel lõi sotsiaalmeedias selle ürituse ette, siis ta ajas mind ülesse ja uuris kas ma siis tahan minna või ei taha. No ja siis ma otsustasingi, et davaika lähme.

Samas enesetunne polnud just kõige parem...öösel ärkasin kella kolme ajal jubeda kõhuvalu tõttu ülesse ja see oli jõhker lihtsalt. Ei saanudki täpselt aru mis või kust valutas. Justkui kõik valutas. Vähe sellest, et magu valutada üritas siis naisteasjad ka veel otsa. Täispank kohe. Hommikuks oli  valu küll läinud, kuid hell oli ikkagi igalt poolt. Süüa ma väga midagi ei julgenud. Närisin viilu kuiva saia ära ja ajas asja ära. Ega seegi tahtnud väga alla minna. Kartsin, et hakkab jälle kusagilt midagi valutama.

Sõit kulges ilma igasugu viperusteta ja saime suht kiiresti kohale. Täpselt niipalju ennem, et jõudsin ennast veel ilusi ära registreerida ja niisama ringi uudistada ning laste jooksusid vaadata. Olin kindlalt otsustanud rajale minna kõndima. Polnud mingit plaani, et ma nüüd proovin joosta. Kuigi luba oli mul ju füsioterapeudilt olemas. Aga kuigi palju hirm või kartus oli sees, et mis siis kui jälle puus hullemaks läheb, või kui uuesti valutama hakkab.
Eelimisest aastat mul oli juba teada millise profiiliga rada on. Võib-olla ka sellepärast ei tahtnud joostes rajale minna. Aga tegelikult ju vahet ei ole kas joosta või kõndida. Ainus vahe on ju liikumiskiiruses.

Otsustasin, et võtan joon topsi spordijooki ennem starti ära. Jõin vaid mõned lonksud ja ülejäänud rändas prügikasi, sest no ma ei suutnud seda jooki juua. See maitses nagu vesi kus sees oli kaneeli leotatud. Ma ei tea kas seal päriselt ka kaneeli sees oli või oli ka mu maitsemeel segast panemas.

Ei kulunud enam kaua kui sai ennast stardikoridori valmis sättida. Seal ma siis seisin. Kõige parempoolsemas servas. Otsustasin hästi serva hoida, et siis saavad jooksjad ilusti minust mööda, sest saa siis aru kust lõppeb jooksjate rida ja algab kõndijate oma. Päris viimaseks lõppu ma ka minna ei tahtnud. Kuigi siis oleks ju kindel olnud, et nüüd olen kõndijate pundis. Kui stardipauk antud siis hakkasin vaikselt liikuma. Püüdsin mitte „JALGU“ jääda ja veel rohkem paremale hoida. Kui suur mass mööda sai siis sain ka rajale ilusti ja jätkata seda mida olin tulnud tegema. Püüdsin tempot hoida. Sujus hästi.

Kui olin juba tükk aega kõndinud, siis mõtlesin, et proovin ikka natuke  ka sörkida. Mõeldud tehtud. Polnudki väga hull. Puus on natuke hell veel, kuid otseselt valus ei olnud. Julgesin vaid mõnisada meetrit korraga joosta ja siis kõndisin edasi. Mõned korrad tegin veel vähe sörki. Kuid enam jaolt siiski kõndisin.
Rada ise on selline korralik kuppelmaastikule omane. Mäest üles, mäest alla, jälle üles ja siis alla. Mõned tõusud olid päris julmad. Languseid on alati toredam näha kui tõususid. Üks tõus oli nii jõhker, et mul viskas pulsi ikka päris kõrgeks, ainult kõndimise pealt. Sest ma üritasin ka tõusul hoida oma tempot. Hea, et kohe peale seda joogipunkt oli. Sai kohe kosutust.

Ilm oli järjekordselt sama ilus ja päikesepaisteline nagu ka eelmisel aastal. Korralikult kõrvetas. Enamus rada kulges ka nii, et päike paistis lagi pähe. Kui juba metsa vahele ära sai , siis puude vilus oli lausa lust käia. Viimase lõpu kuni finishi joone ületamiseni tegin kerge sörgina. Ise olin rahul, et ei jäänud koju istuma ja siiski otsustasin minna ennast liigutama. Olgugi, et kõigest kõndima.
Nii kaua kulus siis aega, et algusest lõpuni jõuda.


Õnneks see sörkimine, mis kõndimise vahele jäi mu puusale liiga ei teinud. Aga samas ma võtsin asja ikka nii rahulikult kui võtta sai. Vahest võib ju rahulikult võtta. Alati ei pea hullu panema... Heas mõttes muidugi.





Kirjutamiseni K :)

neljapäev, 6. juuli 2017

VISIIT FÜSIOTERAPEUDI JUURDE


Täna jõudis siis kätte lõpuks see kaua oodatud päev. Mind ootas ees visiit füsioterapeudi juurde. Hommikul ei olnud just väga kindel, kas ma nüüd siis sain omale aja või rääkisime siiski füsioterapeudiga üksteisest mööda ja mul polegi täna aeg. Igal juhul otsustasin, et tuleb mis tuleb, aga mina lähen kohale. Kell tikusus omasoodu muudkui edasi ja mina hakkasin siis ennast sobivatesse riietesse pakkima.

Sel korral pidin bussiga trippimise kasuks otsustama, sest „Rõõmurullil“ on jälle üks häda juures. Kohati on tunne, et võta lükka see parsa kusagilt sillalt alla ja et kindlasti põhja vajuks, siis topi pakiruum eelnevalt kive silmini täis. Siis on põhja minek kindel. See selleks. Tippisin siis bussipeatusesse ära. Teoorias oleks buss pidanud 5 minuti pärast ette veerema. Mida ei olnud, oli buss. Möödus veel 5 minutit. Bussi ei tulnud endiselt. Möödus veel 2 minutit kui buss lõpuks kohale veeres. „LÕPUKS OMETI !“ käis peast läbi, kuid oh RÕÕMU JA JOOVASTUST, liiga vara hõiskasin. Buss oli puupüsti täis, võiks öelda, et lausa pilgeni. Mitte ühtegi vaba kohta kuhu oma ahter maha panna ja rahulikult oma sõitu nautida. Selle asemel pidin koos kaheksa inimesega vahekäigus seisma ja sedasi Tartu suunal veerema. Et bussisõit veel MEELDIVAM oleks siis trehvasin seisma ühe naisterahva kõrvale, kes oleks justkui baarikappi kaasas kandnud, sest noh see alkoholi lõhn oleks vist lehma ka siruli tõmmanud, rääkimata sellest, et minul silmad kukla taha kokku tahtsid joosta. Aegajalt suvatsest ta oma Vytautas vee pudelist lonksu „VETT“ võtta, et alkoholi lõhnad veel tugevamad oleks. Ilmselgelt ei joonud ta sellest pudelit vett!

Kui buss oli juba Tartusse jõudnud, siis väljusid ka esmesed inimesed ja LÕPUKS ometi sain vabale kohale istuda. Bussijaamas bussist väljudes ei kihutanud ma kohe vastuvõtule, sest aega mul juu veel oli ja seda tervelt tunni jagu. Viskasin siis maakale kohaselt kiirelt pilgu peale oma lemmik poodidele. Mitte midagi põnevat.Vihma täis pilved olid ka ennast parasjagu paika sättimas, et kui ma nüüd kusagilt uksest välja astun, siis keeravad oma kraanid nii palju valla kui veel vähegi annab. Vähemalt on kindel, et ma märjaks saan. Sel korral petsin pilved ära ja märjaks saada mul ei õnnestunud. Pool tundi oli veel vastuvõtuni aega. Sättisin siis jalakeste suuna õigele poole ja litsusin tallatakso gaasi põhja ning olingi 10 minutiga kohal. Kohale jõudes selgus õnneks, et mul on siiski aeg ja me ei olnudki üksteisest mööda rääkinud.

Kus ma siis vastuvõtul käisin. Käisin Fysiobalance Tartu osakonnas, Aleksei Pintšuk juures. Soovituste kohaselt pidi olema oma ala professionaal ning puusa probleemiga võib julgelt tema juurde minna.  Eks esialgu ei osanud ma mingit ettekujutust omada.

Lõpuks sain kabinetti sisse. Kuigi ei teagi kas see sõna sobiki selle toa kirjeldamiseks, sest see ei meenutanud küll kabinetti. Kõigepealt uuriti minu käest, et kas Sinatame või Teietame. Mul polnud Sinatamise vastu midagi ja jäime selle juurde. Seejärel pidin oma mure ära kurtma, milles probleem. Kui jutud said räägitud siis vahetasin kiirelt teksad vähe mugavamate pükste vastu. Seejärel vaadati jalad puusast põrandani üle, eest ja tagant vaates. Tegin mõne küki, väljaaste, jala tõste küljele, ette ning taha. Siis pidin pikali viskama. Siis hakkas põnevam osa. Painutas jalga igas võimalikus asendis ja suunas, muidugi iga kord uuris kas on valus ja kui palju valus. Valu oli asi, mis oli puudulik pea enamus asendite juures. Siis aga asus asja kallale. Põlv kergelt kõveras, pani oma põlve minu jala alla aga samas vajutas tugevalt puusa kohale. Rakendas senikaua survet kuniks valu kadus ära aga surve jäi. Puusa nuki juures kusagil oli nii valus kohta, et kui sinna vajutas ja surve peale jättis, siis mõtlesin, et viskab pildi eest ära nagu vanal vene aegsel telekal äikese ajal. Õnneks nii hulluks asi ei läinud. Siinkohal rakendas jälle seni survet kuni valulikkus kadus täielikult ära ja jäi surve. Kõik kohad kust valus oli käis niimoodi üle.

Siis mingi hetk venitas jalga nii kõvasti, et pidin teise käega lauast kinni hoidma, sest muidu ma oleks lihtsalt põrandale prantsatanud. Ise mõtlesin:“ Raudselt on mu jalg nüüd oma 20 cm teisest pikema!“ Teisi sõnu, mind venitati ja väänati nii ära, kui andis veel ära venitada ja väänata. Kui kõik väänamised ja venitused mööda said siis pidin vasaku jala peal seisma silmad kinni. Hahh nagu päriselt. Ma oleks oma nina veriseks kukkunud mööda põrandat. Algselt mõtlesin, et mis see siis ära ei ole ühe jala peal seista aga katsu sa seda kinni silmi teha. See ei olegi nii lihtne kui välja paistab.

Selgub, et tegemist siiski puusa probleemiga, mitte kõõluse venitusega. Liiges ei pidavat saama oma pesas korralikult liikuda ja sellest tekib ka valulikkus.
Sain koduseks tööks teha harjutusi mis ette anti.

Kui kaua ma jalale koormust anda ei tohiks? Selgus, et ma võin juba kohe kerget koormust jalale anda ning järgmise nädala jooksul võin oma treeningute juurde naasta 70% ulatuses ja sealt edasi võin tõsta koormust korraga 10% võrra.  
Kahe nädala pärast sain uue aja uueks visiidiks ning võisin kodu poole teele asuda.

Oleks siis see nii lihtsalt läinud. Buss millega oleks koju saanud oli just bussijaamast väljunud. Ei läinud hästi. Lõin siis kiirelt valgusfoori taga oodates tpileti lehe lahti ja selgus, et 15 minuti pärast läheb ka teine buss. Kuna mul kõht mõtles, et kõri on juba läbi lõigatud, siis pidin kiirelt midagi süüa krabama. Rimi järjekorda ma ei viitsinud minna passima, sest siis oleks võinud vabalt kella 16se bussile minna, sest ennem sealt järjekorrast poleks pääsenud. Otsustasin siis kiirelt Boost smootie kasuks. Võtsin Brekkie go go, et vähe tummisem, kutsutab samas janu ja täidab kõhtu. Smootie käest, kiirelt kuningakojast läbi ja bussikasse. Bussijaamas vaatasin, et buss on ees. Oh saab bussi jess. Astusin siis bussi ja ennem kui sain suu lahti teha, et piletit küsida öeldi: „ Selle joogiga me bussi ei tule !“ 
Mul oli, et mida asja nagu päriselt või. Sellel on ju kaan peal ja pealegi ma võin selle kotti ka panna. „EI, SELLE JOOGIGA ME BUSSI EI SISENE!“... mul vist kerkis maks üle kopsu. Bussijuht pidas mind vist mingiks lödinäpuks. Ma oleks kindlasti selle bussi põrandale laiali ajanud.. Ma siis marssisin bussis välja ise tige nagu tikker. No kas enam hullemaks minna saab. Mul oli valida, kas viskan oma ainsa päeva toidu prügikasti või lahmin kiirelt elevandi kombel sisse. Kohati oli tunne, et ma saan selle bussijuhi pärast veel ajukahjustuse ka, sest smootie oli nii külm, et BRAIN FREEZE oli vältimatu ! Täpselt sekundid ennem bussi väljumist sain selle NEETUD SMOOTIE joodud ja bussile.

Ma ei taha kohe VÄGA VÄGA VÄGA pikka aega mitte ühegi bussiga punktist A punkti B liikuda. Koju jõudsin tuuma peavaluga mille tõttu oli tunne, et peanupp lendab kiiremini orbiidile, kui NASA rakett kosmosesse!




Kirjutamiseni K :)

laupäev, 1. juuli 2017

JUUNIKUU KOKKUVÕTE


Kuna eilsega sai Juunikuu läbi, siis täna on paras aeg teha kokkuvõttev ülevaade möödunud kuust.
Minu Juunikuu kalenderplaan nägi ette nelja jooksuvõistlust:
1) 10. Juuni- Narva Energiajooks / 21 km  (Jooksust saab lugeda SIIN )
2) 16. Juuni- Elva südaööjooks/ 10 km (Jooksust saab lugeda SIIN )
3) 17. Juuni- J.Lossmani Mälestusjooks / 6,5 km ( Jooksust saab lugeda SIIN )
4) 18. Juuni- Kõva mehe jooks ?!??!??!? / 10 km
Nendest jäi minu jaoks ära Kõva mehe jooks, sest otsustasin sinna siiski mittte minna. Eks ostsuse langetamisel võtsin oma võimeid arvesse ja eelneval kahel päeval oli ka jooks, nii et puht füüsiliselt poleks lihtsalt enam rohkem jõudnud.

Narva Energiajooksu rajaprofiil oli omamoodi kuna esimesed 10 km olid tõusud ja langused, ning paljudest kohtadest tuli ära keerata. Järgmised 10 km oli pikk sirge kuni finishini.
Elva südaöö jooksu rajaprofiil kulges osaliselt maastikul ja osaliselt asfaltkattega teel. Languseid ja tõuse, kui ka paar pikka sirget. Kokkuvõtvalt väga hea rada. Mulle meeldis.
J.Lossmanni Mälestusjooks Viljandis kujunes järjekordselt minu jaoks üheks kõvaks pähkliks. Enamus rada kulgeb nii öelda maastikul ja langused ning tõusud võtavad viimase võhma. Ja see 158 astmeline trepp ennem finishit... Kui ennem rajal ära ei väsinud, siis pooleks trepiks on jõuvarud otsas. Finishi joone ületad totaalses väsimuses. Mul oli küll suremise tunne, kui trepist ülesse olin saanud.


Juulikuu kalenderplaanis on hetkel kirjas 3 jooksu:
1) Jooks ümber Pühajärve / 10,7 km
2) Holstre-Paistu maanteejooks / 5 km
3) Suvejooks ümber Saadjärve / 17 km

Tõin küll Juulikuu kalenderplaanis olevad võistlused välja, kuid kahjuks ma nendel osaleda ei saa.
Põhjusest miks ma ei saa osaleda saab lugeda SIIN.
Eks ma vähe pettunud olen aga ei ole midagi teha. Elu on selline. Alati ei lähe nii nagu plaanitud.

Siinkohal said nüüd küll sõnad otsa või pigem mõte jooksis kinni ja ei oska enam suurt midagi lisadagi.





Ahjaaa... SUUR SUUR AITÄHH kõigile, kes on võtnud vaevaks mu blogi vaadata ja postitusi lugeda. Esimese postituse tegin täpselt 15ndal Mail ja tänase seisuga 45 päeva hiljem on mu blogi vaadatud juba 1000-ndel korral. Kui ma seda numbrit nägin siis ei uskunud ma oma silmi. Kas tõesti. EI OLE VÕIMALIK!!!
Tegelikult oli esialgne plaan vaikselt omaette kirjutada. Pigem nagu iseendale hilisemaks lugemiseks: Kus ma käinud olen? Mida teinud? Emotsioonid? Õnnestumised ja ebaõnnestumise jne. Kuid elukaaslane arvas, et ma võiks instagramis ka jagada oma blogi. Mõeldud tehtud. Kinnitasin blogi lingi Insta feedi ära. Kuid kuna ma olin mingil kummalisel põhjusel Facebookis  „Blogipostituste reklaamimise grupp“ grupis, siis otsustasin ka sinna jagada oma postitusi, ning sealt see pisike lumepall veerema läkski.
Loodan siiralt, et suudan edaspidigi nii mõndagi põnevat kirja panna, mida oleks mõnus lugeda. Hetkel tundub see küll vähe VÕIMATU MISSIOONINA, kuna pean mõnda aega jooksurajalt eemal olema.





Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 27. juuni 2017

SELLE HOOAJA JOOKSUD JOOSTUD!???



Ma ei teagi nüüd kohe päris ausalt kas nutta või hoopis naerda... Või peaksin nii kõvasti naerma, et hakkaksin nutma ...Või siis hoopis nutma läbi naeru?!!!! Võehhhhh, isegi siin on valikuid nii palju!
Kohe täiesti nõutu on olla. Kas siis tõesti selleks aastaks ongi kõik??

Juba nädal aega on mind vaevanud valu puusas ja jalale astuda ei saa normaalselt. Mõnel päeval on kergem olla ja teisel päeval jälle raskem. Siis on küll tunne, et otsi kargud välja ning katsu kuidagi olla. Tirlimps poolteist-tirlimps poolteist... oeh kui valus, väsitav ja tüütu.
Kohati on selline tunne, et valuvaigisti ka ei aita... võib-olla siis kui terve karp korraga võtta aga siis võib juba üledoosi võtta ja end hoopistükis üldse ära tappa. Seda pole ka nüüd päris vaja.

Kuna pühad tulid vahele, siis lükkus arstile minek veel mitu päeva edasi. Esmaspäeval sain siis helistatud ja kahjuks vaba aega neil mulle samale päevale pakkuda ei olnud. Sain teisipäevaks aja. Läksin siis täna (teisipäeval) kohale. Ise lootsin, et midagi väga hullu ei ole, kuid asjata lootsin.

Istusin siis ooteruumis ning jäin aknast välja vaatama. Muudkui vaatasin ja vaatasin. See aeg tundus nii pikk, kuigi tegelikult oli võib-olla ainult 5 minutit, kui juba kabinetti sisse sain. Kurtsin siis oma mure ära. Siis tegin kükke ja pidin pikali viskama. Arst väänas mu jalga niipidi ja naapidi. Ühte pidi käis korralik „KRAK“ puusast läbi. Teisipidi ja kõik muud asendid oli normaalne ja siis keeras uuesti selles „KRAK“ suunas ning puus tegi uuesti „ KRAK“. Veits valus oli. JA siis see tuli:“ SUURE TÕENÄOSUSEGA KÕÕLUSE VENITUS!"

Mul vajus süda sinna kus peaks saapa sääred olema aga kuna saapaid jalas polnud siis vist sinna SOKI SISSE TALLA ALLA! Klipm tekkis kurku. Püüdsin seedida mida just kuulnud olin. Järgmise asjana vaatasin seinal asuvat kalendrit ja järgmise jooksu kuupäeva.
Arst soovitas füsioterapeuti. Ainus mis meelde jäi. Ülejäänud jutt läks justkui kõrvust mööda, mida ta seoses füsioterapeudiga rääkis.

Kui olin šhokist toibunud siis esimene ja ainus asi mida suutsin küsida oli „ET KAUA MA PUHKUST PEAKS JALALE ANDMA!“
Miinimum ajaks öeldi umbes 3 nädalat kui mitte rohkem aga samas mida kauem seda parem... Ühesõnaga EI JOOKSMISELE, EI RULLUISUTAMISELE, EI IGASUGUSELE KOORMUSELE MIS HÕLMAB JALGU.
Ülakehale tee trenni palju tahad. Aga mis sellest? Hakkan ehk käte peal jooksma ? No nii osav ma ka ei ole. Tegelikult pole ma isegi mitte nii osav, et oskaks üldse käte peal seista. Võib-olla peaks sellest alustamagi ja siis sealt edasi juba kätel kõndimine, kuniks jõuan kätel jooksmiseni. 

Kui puhkeperiood möödas ega siis ka kohe võistlusrajale saa tormata, vaid peab vaikselt tagasi rajale end harjutama. Eniveis... aga mida ma nüüd siis kogu selle aja teen mil ma rajale minna ei tohi?  Siinkohal oleks igasugused soovitused „TERETULNUD“, sest mul endal on küll pea nii tühi, et on kohe.





Kirjutamiseni K :)