esmaspäev, 23. oktoober 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 16.-22. Oktoober

Esmaspäeval käisin tubli trennilisena taaskord Pilateses. Võiks vist öelda, et see üks mu lemmiktrenne antud hetkel.  Pilates annab võimaluse nii öelda lõdvalt võtta aga sama aegselt annab võimaluse pingutada. Peale 10 minutit mõtlesin küll: " Oh GOD, Why? Miks ma ei võinud kodus olla!" Aga ei! Lõpuks ikkagi olin rahul, et läksin. Alguses ei saa vedama aga hiljem ei saa pidama. Nii ka minul Pilateses. Sel korral oli rahvast päris palju. Saal oli põhimõtteliselt täis. Sellest tulenevalt oli ka suhteliselt palav. Higistasin jälle nagu siga. Aknad olid küll tuututuses aga õhku polnud. 

Kolmapäeval otsustasin minna jooksuringile. Pakkisin siis ennast kenasti sisse ning otsisin kapist õhukese jope laadse asja välja. Et soojem joosta oleks. Ainus miinus sellel jopil on, et lukk vajub pidevalt alla ja peab kogu aeg kergitama seda. Ilm oli super ja jooks ise sujus ka sujuvalt. Nautisin igat meetrit sellest jooksust. Nautisin sügist enda ümber ja muudkui jooksin. Vaikselt küll aga siiski. Alati ei peagi täiskäigul liikuma.

Neljapäev oli jälle Pilatese päev. Nagu juba tavaks saanud, siis tegime jälle midagi uut. Võib-olla mulle see nii väga meedibki, et kunagi pole ühesugune kava ning ei tüdine ära. Kogu aeg on põnev ja kogu aeg tahad rohkem pingutada. Neljapäeval on alati tunduvalt vähem inimesi, kui esmaspäeval. Palav oli sellegi poolest. Kohati oli tunne, nagu oleks veega üle kastetud. Higi voolas taas ojadena.
Hantlikkava 0,75 kg hantlid olen sujuvalt asendanud juba 1,5 kg hatlitega. Lihased hakkavad ka juba välja tulema. Mis on väga äge !

Reedel käisin jooksmas. Üks suhteliselt lühike jooks oli. Kõigest 2,5 km. Udu oli nii paks, et GPS signaal ei tulnud läbi, sest kell piiksus kogu aeg "GPS ei leia!" ja enda ette nägi mõne meetri vaid.  Tee äärde jõudes vedas, et traktori alla ei jäänud. Ise hoidsin küll juba põhimõtteliselt tee pealt välja, heina sees jalgupidi aga traktor sõitis ikka otse oma teed, ennem kui mind märkas ja natukene kõrvale tõmbas. Sellest tulenevalt otsustasin, et pikast ringist loobun, sest tahaks ellu ikka jääda, mitte mingi mootriga asja poolt lõmastatud saada.
Lükkasin siis jalad kõhualt välja ja tegin kiired 2,5 km.



NÄDAL NUMBRITES
16. Oktoober / Esmaspäev
70 minutit Pilates
Pulssi ei tea, kuna enam pulsivööd Pilatesesse ei pane!

17.Oktoober/ Teisipäev
Puhkepäev

18.Oktoober/ Kolmapäev
42 minutit jooksmine / 5.4 km
Keskmine pulss 137
Kõrgeim pulss 158
Keskmine kiirus 7.6 km/h
Kiireim kiirus  9.8 km/h

19. Oktoober/ Neljapäev
70 minutit Pilates

20.Oktoober/ Reede

15 minutit jooksmine/ 2.5 km
Keskmine pulss 144
Kõrgeim pulss 161
Keskmine kiirus 9.1 km/ h
Kiireim kiirus 12.2 km/ h

21.-22. Oktoober/ Laupäev/ Pühapäev
Puhkepäevad

laupäev, 7. oktoober 2017

TARTU LINNAMARATON (10km) 2017

Hommik algas nii nagu tavaliselt. Puder, riidesse ja sõit võis alata. Õnneks ei pidanud palju sõitma. Kuid läksime tunduvalt varem kohale. Minu stardi aeg oli alles 14.00, kuid linnas olime natuke ennem 21 km starti ehk ennem kella 11st. Kuna muid plaane polnud, siis läksime oletatava 42 km võitja ajaks raja äärde kaasa elama ja kisama. Alguses olid nii pikad vahed ja üksidkud jooksjad tulid vaid finishi suunas. Lõpuks hakkas aga rohkem rahvast tulema. Vaatasin pingsalt kas tuttavaid nägusid ka näen... Ja muudkui kisasin. Kuniks nägin esimese tuttava näo ära, siis teine ja kolmas ning edasi ei saanud rohkem kisada, sest minu stardini oli 1 tund jäänud. Pidin käima kiirelt auto juures, riided vahetama ja stardi koridori lähistele tiksuma, kuniks stardikoridori saab minna.

Startikoridori läksin ülimalt positiivse noodi ja enesetundega. Peast oli eelnevalt läbi ka käinud 10 km isikliku rekordi parandamine. Et äkki lõpuks ometi suudan selle kaua püsinud isikliku üle joosta. Kuid lõpuks otsustasin, et võtan rahulikult ja jooksen enesetunde järgi. 10 minutit stardini. Ei tahtnud veel jopet pealt ära võtta. Külm tundus. Kuid kui juba mõned minutid stardini jäänud olid siis viskasin jope seljast. Veidi jahe, kuid ei midagi hullu. Sättisin kella valmis ja jäin ootama stardipauku.

Kõlas stardipauk, kell käima ja vaikselt liikuma. Rahulikult, meeter meetri haaval. Kilomeeter kilomeetri järel. teisel kilomeetril oli pikem lauge tõus, kus proovisin vaikselt võtta. Läks hästi ja sain hakkama. Laugeid languseid nautisin. Seni kuni oli mida nautida.

Viie kilomeetri täitumisel tabas mind täielik sein ning keha kuumenes üle. No kohe selline sein, mille sarnast ma pole ennem tundnud. Pistsin energiatableti suhu ja lootsin ime peale. Jalad olid endiselt rasked. Jõudu edasi minekuks lihtsalt polnud. 5 kilomeetrit vaja veel minna, kuid selle jaoks jõudu enam ei olnud. Täielik paigalseisu tunne. Pingutasin edasi, ei lubanud endal seisma jääda, kuigi seisma jäämine tundus väga ahvatlev... lausa liigagi ahvatlev.
Sundisin, end sellest mõttest lahti ütlema ning korrutasin endale: " SUUDAD KÜLL !"
Ja nii ma siis jooksin vaikselt edasi. 
Kella vaadates teadsin, et isiklikku rekordit siit küll ei tule. Hea kui veel kuidagi finishisse suudan joosta.

Seitsmenda kilomeetri lõpuks tekkis justkui energiat, mille najalt võiks ilusti lõpuni joosta. Järelikult energiatablett mõjus. Ei hakanud, seda liialt kiirustamisega kohe ära kulutama ning võtsin endiselt rahulikult. Kilomeeter kilomeetri järel, kui juba paistiski viimane kilomeeter. Viimasel kilomeetril pingutasin veel nii palju kui suutsin. Vahetult ennem finishit kuulsin veel ergutus hüüdeid Härra ja Margiti poolt. Ausalt, see andis järgnevaks 300ks meetriks veel natukenegi lisajõudu, et vähegi tempokamalt finishi suunas minna.  Ära tegin. Kuigi kerge okas jäi hinge torkima, et miks küll seda isiklikku nüüd ei tulnud.

Üldjoontes olin rahul ja õnnelik. Õnnelik, et saan joosta. Joosta just nii nagu mulle meeldib. Eks tuleb see uus isiklik ka. Just siis kui ei oska seda oodata. Just siis kui ma olen selleks valmis. Järelikult ei olnud ma veel rekordi jaoks valmis.
Koju jõudes tabasid mind külmavärinad ja kohe  kuidagi ei saanud sooja. Peale kuuma suppi läks paremaks, kuid siis tekkis hoopis ülekuumenemine ja mul hakkas palav. Võtsin igaks juhuks ühe paracetamoli. Hiljem ka kraadisin. Peale seda sain aru, miks mu jooks nii raskeks kujunes. Kraadiklaas näitas 37,4... see palavikupoiss rikkuski mu jooksu.




Kirjutamiseni K :)

teisipäev, 3. oktoober 2017

TOO GLAM TO GIVE A DAMN!

Reedel 22. September kääris välja mõte, et võiks minna pildistama, kui fotograaf Anneli hõikas ühes grupis välja, et sooviks minna oma uut kaamerat katsetama ja mina võtsin sõnasabast kinni ning olin kohe käpp pildile minema.
Siis oli vaja välja mõelda, mis päeval meile mõlemale sobiks pildistama minna ning mis stiilis pilte võiks teha. Antud momendil ei olnud mul küll mitte ühtegi ideed.... Pea oli täiesti plank otsas. Kuid kui ma netiavarustesse sukeldusin siis tundus üsna mõistlik URBAN stiilis miskit teha. Saatsin mõned näidispildid Annelile ja ka talle tundus see mõte üsna põnevana.

Päevaks valisime kolmapäevase päeva kuupäevaga 27. September. Hommik oli meeletu paksu udulooriga kaetud. Noh vähemalt tõotas põnev päev tulla, kuigi ilm just väga lootust ei andnud päikest pildile saada. Aga hommik algas mul kella 7se äratusega. Tegin kiirelt juustele pesu ja sättisin rätiku turbanisse, et juuksed saaks kuivada, samal ajal kui ma outfitte paika sättisin. Aegajalt kiired pilgud kellale, et bussist maha ei jääks ning toimetasin edasi. Kui outfitid valitud ja ka kotti said sätitud, siis tuli kiirelt jumestus teha.

Kulutasin pea 30 minutit, et saada korralik jumestus, pool sellest ajast kulus silmameigi tegemisele! Kui olin ripsmete värvimiseni jõudnud, siis jõudis mulle lõpuks kohale... " oot mul pole ju silmameiki vaja, sest mul päikese prillid ees ju ! " Hurraaaa.. päeva esimene ämber sai juba hommikul kirja! Võiks ju arvata, et enam hullemaks minna ei saa... saab ikka küll! Sain selles oma "JÄRGMISE ÄMBRI!" linnukest kirja saades aru.

9.30 oli bussi väljumise aeg. Olin tubli koolilapse kombel juba 10 minutit varem bussipeatuses valmis. Buss hilines neetud 5 minutit. Saate aru 5 minutit. Just siis kui on FREAKING ALASKA väljas ja võiks sekundiga ära külmuda. Võib-olla oli asi ka selles, et ma ei olnud hommikul vastavalt ilmale riietunud, vaid olin vastavalt oletatava päevase ilma kohaselt riietanud. Väike särk all ja kampsik peal. Jeah... ei kõla just külma ja kõheda sügishommiku riietuse moodi. Noh mis seal ikka. Bussi jõudsin ära oodata ja ka linna jõuda. Kus ootasin Annelit, sest tema buss jõudis umbes täpselt 8 minutit hiljem kohtumispaika. Massive kohtumispaik ... BUSSIJAAM ! Me geniaalsete naistena, ei olnud valmis üksteist taga otsima mööda linna, eriti nii vara hommikul.
Istusin ja ootasin siis bussijaamas, kuniks kell sai sinnamaani, et Anneli oleks pidanud kohal olema. Siis nägin kuidas ta minust lihtsalt mööda kõnnib... Ma veel ütlesin talle mööda minnes " Ära mööda kõnni!" Aga ta ei pannud mind tähelegi. Aga ma siis lippasin ruttu talle järgi. Tema oli ilusti ennast sisse pakkinud, nagu väljas oleks -20 kraadi külma. Ja siis olin mina... jah mina. Just nagu suvitaja!
Ausalt öeldes oli bussijaamas sees külmem oodata kui väljas olles.

Kuna olin eelnevalt teinud ettepaneku, et võiks hommikul peale kokku saamist kusagil midagi kuuma juua, siis selleks osutus kuum Sörkiva gey (circle K ) kakao. Nautisin igat sõõmu sellest kuumast kakaost. Samal ajal suundusime linna tänavate vahele, et hakata otsima sobivaid kohti piltide tegemise jaoks. Esmane sihtmärk oli leida GRAFITIGA sein.Selle "ÕIGE" seina me ka leidsime, kuid siis tekkis dilemma...idee millest olin inspiratsiooni saanud oli heleda outfitiga. Nii otsustasin ka mina heleda outfitiga proovida, kuid antud hetkel olid valed riided seljas. Pidin kusagil riided ära vahetama. Pakkusin välja: " Pohh, ma lähen vahetan kusagil põõsa taga ära, vahet pole ju!" Aga ümberringi olid majad ja siis jäi see variant ära. Siis panime tähele, et meie ilus grafitiga sein asub täpselt hotelli/kohviku kõrval, et seal kindlasti saab riideid vahetada.

Astusime siis maja keskmisest uksest sisse. Neiukesed registratuuri laua taga olid kohe abivalmilt uurimas: " Kas soovime öömaja või süüa!"
Vastasime mõlemale pakkumisele eitavalt. Mille järel astusin registratuuri lauale kaks sammu lähemale ja küsisin: "Kas teil tualetti on ?"
No hallo... peab ikka geenius olema arvamaks, et nad on kas umbsed või käivad end tagahoovis tühjendamas! Ja oleks ma siis sellega piirdunud. Pidin veel sinna otsa lisama:" Ma sooviks püksid ära vahetada!"  Umbes nagu ma oleks just jalas olevad püksid täis teinud! Tüdrukud registratuuri laua taga ei suutnud naeru kinni hoida. Ega ma ise ka ei suutnud, kui tajusin mida mu suu just tootnud oli, ennem kui aju järele jõudis. Seejärel panin peas plaani paika, et vahetan ruttu riided, ütlen kiirelt aitähh ja lipsan kiirelt uksest välja. Aga paraku läks vastupidi. Vahetasin riided, ütlesin kiirelt aitähh ja hakkasin väljuma... nügisin ust aga see ei läinud lahti, kuniks üks neiuke teatas, et see uks käib sissepoole lahti ! Jep, ma tahtsin maa alla vajuda. Enamgi veel.

Lõpuks saime ka pildistamise kallale asuda. Sai ka pildistamise ajal kohati naerda. Üks jalgrattur sõitis meist mööda ja siis kui oli meiega kohakuti siis põhimõtteliselt kisas Annelile kõrva: " NICE!" ja kihutas oma rattaga edasi. Meil oli hetkeks moment:" WTF WAS THAT!!" aga noh, vähemalt naerda sai. Kui olime oma seina juures lõpetanud, siis suundusime kesklinna poole. Tegime seal pilte, kuniks meil oli vaja BOOSTi minna ja sealt smootid omale võtta. Hiljem muidugi kasutasime smuutitopsi rekvisiidina mõnel pildil. Ühel pildil pidigi olema, sest selle algne idee oli smuutitopsiga. Ega ma siis kehvem saanud olla. Sain veel ühe korra riideid vahetada, kusagil maha jäetud maja põõsa varjus, but hey, I don´t have anything to shame... Kiired viimased pildid ja võisime asuda bussika suunas liikuma, et kumbki saaks nüüd koju. Kes kiiremini, kes kiiremini. Olid ju bussi ajad nii erinevad.


Pilte siia oli nii keeruline valida, sest kõik on nii ilusad! Tartu Rahvas kirjutage kindlasti Annelile ja leppige sessiks aeg kokku.







Kuna ma olen suhteliselt kitsi oma postitustel piltide jagamisega siis tasub kindlasti minu instagramil (@katerinekati) silm peal hoida, sest sinna läheb kogu aeg midagi põnevat ülesse!





Kirjutamiseni K :)

esmaspäev, 2. oktoober 2017

JOOSTES ÜHEST LINNAST TEISE ehk Paide-Türi Rahvajooks 2017

Üldiselt  ei olnud mul mitte mingisugust plaani Paide-Türi Rahvajooksul osalemise osas. Kuid kui Ajakiri Jooksja oma Facebooki lehel jagas kampaaniat, kus endale Ajakirja tellides sai soovi korral  ka osalused Paide-Türi Rahvajooksule, siis ei saanud ma selles mööda vaadata. Pidin võimaluse ära kasutama, sest teist nii head pakkumist poleks enam saanud!

Võistlusele eelneval ööl magasin väga viletsalt. Poole öö peal ärkasin ülesse, nina kinni ja tilkus teine nagu mahlakask kevadisel aal. Ise mõtlesin veel: " See veel puudus!"
Lootsin, et ehk hommikul ei ole asi nii hull ja minu õnneks oli hommikuks mahlakase sündroom kadunud! Võisin end taas inimesena tunda.
Hommikuks otsustasin putru keeta...neljaviljahelvestest. Mõõtsin siis vastava koguse helbeid potti ja lisasin natuke soola. Soolatopsi korgi pillasin põrandale. Hetk hiljem keerasin oma neljavilja helvestega poti poolest saati kummuli pliidi peale. Kõik kohad olid helbeid täis. Viletsalt alanud hommik aga polnud pooltki mitte viletsa päeva alguseks.
Peale sööki panin endale jooksu riided selga ja hilisemaks saunatamiseks Viigi juures ka saunaks vajalikud asjad.

Kodust väljusime härraga natuke ennem poolt kümmet. Hea oli, sest Tartu-Tallinn maanteel oli mitmes kohas teetööd ja kiirusepiirangud. Nii, et kulus natuke rohkem aega kohale jõudmiseks. Kuid kohale saime ilusti. Auto saime parkida samasse kohta kus eelmisel aastal. Käisin võtsin kiirelt stardimaterjalid välja ning seejärel helistasin Viigile, et uurida, kus kohas tema hetkel asub.
Mõni aeg hiljem saime juba Paide kultuurikeskuse ees kokku.
Natuke hiljem liitus meiega ka Maris või siis liitusime meie temaga. Ühesõnaga kokku me kõik  saime.

Enam polnudki palju stardini jäänud. Siis tekkis dilemma, kas joosta koos ilma käisteta dressikaga või ilma selleta. Otsustasin ilma joosta. Kuigi vahepeal suutsin veel mõelda, kas ikka on õige mõte nii minna. Noh igatahes viskasin jope koos dressikaga pealt ära ja sain ka esimese kommentaari " ISSAND, NII PALJAS !"  Mis seal ikka... mingid riided olid mul ju siiski seljas, päris paljas ei olnud!
Kiire pilditegemine ja aeg suunduda stardikoridori. Trügisin suht ette stardis, aga hoidsin endale kohaselt võimalikult äärmisesse serva, sest seal väiksem võimalus kellelegi otsa joosta ning seejärel nina katki kukkuda.

Kõlas stardipauk. Kõik hakkasid liikuma. Kui olin saanud vabamasse vette liikuma siis Viigi jooksis mööda ja hõikas veel :" Kerget jooksu meile !" Viskasin pöidla püsti ja jooksin vaikselt edasi. Või noh ma arvasin, et ma jooksen vaikselt. Suhteliselt kiirelt pidin tõdema, et sellest jooksust tuleb puhtalt enesetunde põhine jooks, sest pulsivöö otsustas, et tema ei taha täna tööd teha ja mulle pulssi näidada ehk teisisõnu, leidis aja mil teada anda, et patarei on kutu!
Vähemalt kell töötas ja muu vajaliku näitas ära. Esimese km aeg tuli 5.33... järgmine 5.22 jne. Ma olin ise ka hämmingus, et mida asja jalad te teete ! Päriselt jooksete alla 6 minuti aegasid või... 13.6 km 4 km aeg oli üle 6 minuti, 2 kilomeetril tuli sellepärast üle 6 minuti aeg, et ülesse mäge oli aj ei tahtnud ennast päris hingetuks võtta... ja 2 viimast km tulid ka üle 6 minuti ajaga, sest peale 11ndat km lõpetas keha minuga koostöö... Tunne oli nagu jookseks -30 kraadises külmas. Nii külm oli, käed värises, külmavärinad käisid üle keha. Samas ma ei andnud alla. Ma ei lubanud endal alla anda. Lasin tempot alla ja läksin rahulikus tempos finishi poole. Kui juba staadionile välja sain siis andsin veel viimase maksimumi, et ikka pauguga lõpetada. Ära tegin... 13.6 km ajaga 1:20:...

Peale finishit sain kiirelt jope selga ja suundusin kohe supiköögi poole, et kuuma suppi või kuuma teed endale võtta. Võtsin mõlemat. Topelt ei kärise. Kuidagi pidin kiirelt sooja sisse saama. Õnneks see soe ka tuli üsna ruttu.

Hiljem suundusime juba Viigi´le külla. Et väheke istuda, sauna nautida, süüa hea toitu ning naistele kohaselt muljeid vahetada. Olin meeldivalt üllatunud, kui sain eelneval õhtul kutse seltskonnaga ühineda.
Saun oli igati väärt punkt sellisele jooksule.



Viigi (Viigi 9 kuud), Mina, Maris (Maris ja Maailm9







Kirjutamiseni K :)


NÄDALA KOKKUVÕTE 25.-30.September ja 1.Oktoober

Püüan endale mingisugust süsteemi luua, kuid praegu tundub, et see väga ei õnnestu.
Seega püüan hetkel enesetunde järgi trenne valida, et ehk kui juba mingisugune rutiin hakkab kujunema, siis püüan endale ikkagi mingisuguse süsteemi välja aretada, et endal oleks lihtsam järge pidada!

Esmaspäeval otsustasin jooksu ära jätta ja õhtul pilateses endast maksimumi anda. Ei tea kas naiselik kuues meel või vaist aga see tuli kasuks. Sest meil oli järjekordselt uus kava ja andis kohati lihastes vägagi tunda. Lihased väsisid, tuli tahtmine alla anda aga ma ei lubanud endal seda teha. Püüdsin viimase higipiisani pingutada. Iseenesest tuli nagu isegi välja.

Teisipäevast sai jooksu päev. Kuigi oleks pidanud juba esmaspäeval olema. Päevasel ajal toimetasin koduseid töid tehes ja õhtul 18 paiku sain jooksma, sest ennem polnud lihtsalt jõudu minna. Tegelikult olin õhtul endiselt väsinud aga jooks oli vaja ära joosta. Vingusin, mis ma vingusin aga ajasin retuusid ja tossud jalga ning pidasin veel viimast aru kas ka dressikas peale panna. Ehk hakkab külm. Kuid loobusin. Lükkasin jalad kõhu alt välja ning silkasin nagu väle põder üle luha. Hopsti km läinud ja teinegi ja juba 5 km. Küll see 30 minutit läks kiiresti. Tegelikult pole päris tükk aega 5 km aega 30 minuti peale jooksnud.
Algselt polnud plaani üldse nii öelda aega hakata jooksma, aga kui juba 2 km aega nägin siis tekkis kerge hasart sisse.
Pulsi järgi tundsin ennast hästi... paaris kohas viskas pulsi vähe kõrgeks, kuna oli pikk lauge tõus ja üks korralik tõus. Aga see ei olnud ka nii hull, et suremise tunne oleks peale tulnud.
Meenutades siin esimese nädala kokkuvõtte esimest jooksu, siis vahe oli sees ... nagu öö ja päev.

Kolmapäeval puhkasin ja käisin pildistamas. Fotograaf Anneliga sai ikka korralik kilometraaž mööda Tartu tänavaid maha kõnnitud. Ja üks korralik posu imeilusait pilte sai ka tehtud. Sellest vahvast ettevõtmisest tuleb ilmselt eraldi postitus!

Neljapäeval tundsin ennast veidi halvasti ja trenni tegema ei hakanud. Sellest tulenevalt jäid ka Reede ja Laupäev trennivabaks, sest teadsin, et pean Pühapäevaks vormis olema.

Pühapäeval Paide-Türi Rahvajooks. Plaan oli rahulikult kulgeda ja lihtsalt rada läbida, kuid mingil kummalisel kombel ma jooksin kiirelt nagu tuul.. ise ka imestasin, et nii hästi jooksin. 10 km mitteametlik aeg sai uue paranduse. Kui nii edasi siis saan kunagi ehk ka kunagi oma uue isikliku 10 km kätte.


NÄDAL NUMBRITES:
25. September/ Esmaspäev
60 minutit Pilates/ keskmine pulss 102/ kõrgeim pulss 144

26. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist ( tegelikult kell näitas 29:57) / 5km
Keskmine pulss 165/ kõrgeim pulss 176
Keskmine kiirus 10.1km/h
Kiireim kiirus 13.1km/h

27. September/ Kolmapäev
Aktiivne Puhkepäev

28.-30. September / Neljapäev/Reede/Laupäev
Tundsin end halvasti ja võtsin vabalt ! Puhkasin.

1. Oktoober/ Pühapäev

80 minutit jooksmist/ 13.6 km
Pulsist ei tea midagi, sest alates esimestest meetritest keeldus pulsivöö koostööd tegemast!
Keskmine kiirus 10.2 km/h
Kiireim kiirus 12 km/h
Keskmine km aeg 5.53min.

laupäev, 30. september 2017

SEPTEMBRI "JOON ÄRA " CHALLENGE

Pealkirja ei tasu võtta nii tõsiselt kui see tundub. Tegelikult pole juttu üldsegi mitte alkoholist ja üldsegi mitte sellest, et ma nüüd Septembris hakkasin mingisuguseks alkassiks. Ilmselgelt mu neerud, maks ja üleüldine tervislik seisund ei võimaldaks seda, sest ma muidu tavaelus ei tarbi alkoholi. Seega teha challengeit, mis sisaldaks midagi säärast oleks absurd.

Kui tele ekraanidele tekkis reklaam üleskutse" SEPTEMBRIS EI JOO!" siis minul tekkis koheselt reaktsioon, et kui ma kuu aega ei joo, siis kuidas ma selle üle elan. Sest seda üleskutset võib võtta sõna sõnalt ja just sellepärast, et see SEPTEMBRIS EI JOO peaks tegelikult SEPTEMBRIS " ALKOHOLI" EI JOO! Kuid on lihtsalt nii nagu ta on. Sellest tulenevalt võib järeldada, et sellele konseptsioonile kui sellisele ei ole ikka päris õige nurga alt lähenetud. Samas inimesed saavad ju tegelikult aru mida on selle all silma peetud!
Aga ma ikka pean tähte närima ja näpuga järge ajama!
Kuid mitte sellest ei tahtnud juttu teha!

Tegelikult tahtsin oma Septembrikuu CHALLEGEist lähemalt juttu teha.
Nimelt sellest reklaamist tulenevalt ja Laura blogi postitusest EKSPERIMENT: Mis juhtub kui nädal aega vett juua ? tulenevalt tekkis mul idee teha sama asja kuid nädala asemel kuu aega. Vahepeal ma kahtlesin kas ikka kuu aega on mõistlik mõte. Siis kaalusin, et prooviks ka ikka nädal aega. Samas ei tahtnud olla niiöelda COPY PASTER ka, et "Laura tegi , ma teen nüüd ka !" Ei nii ei saa. Pidin ikka mingisuguse oma vindi ka asjale andma.
Kui asi oli valmis mõeldud, siis tuli oodata Septembrikuu esimest päeva, et saaks asja käima lükata.

Ainus reegel asja juures : TULEB JUUA VÄHEMALT 2 LIITRIT VETT PÄEVA JOOKSUL!
Just vett, mitte mingisuguseid mahlasid, gaseeritud magusaineid täis jooke. Keegi ei keela neid LISAKS juua, aga VETT PEAB OLEMA 2 LIITRIT!
Esimesel päeval mu põis mõistis, et midagi on mäda ja seda sõna otseses mõttes, sest ma reaalselt elasingi vist seal kus kuningaski jala käib. Järgmised 2 päeva olid suhteliselt sarnased.
Teiseks kukkus mind nälg kimbutama... samas peaks magu pidevalt täis olema, kui kogu aeg vett peale joon. Aga ei! Tundub, et selline vee joomine kiirendas seedimist ning sellest tulenevalt ka pidev nälja tunne.
Siis kui olin jõudnud oma vee joomisega 10ndasse päeva, siis nälja tunne otsustas mind maha jätta. Ju oli see alguse asi. Vetsus käisin ka nüüd tunduvalt vähem, mis oli iseenesest hea asi, sest nüüd julgesin kodust välja ka minna, ilma et oleks vajadust iga natukese aja tagant joosta end tühjendama.

Järgi jäi veel 20 päeva 2 liitri veega päevas. Ma olin nii EXITED ... LOE : NOT !
Iga päevaga läks vee tarbimine aga kuidagi lihtsamaks ja iseenesest mõistetavaks, nagu see peakski olema. Kodust väljudes oli alati liitrine värska vee pudel kaasas. Muidu mõnel päeval poleks ma kuidagi oma normi täis saanud, sest viibisin kodust mingi aja eemal.

Järgmised 10 päeva möödusid kuidagi linnulennul. Sel korral jäi 2 päeva, mil ei saanud oma 2 liitri normi täis, kuna kõht oli korrast ära ja ei tahtnud liigselt magu koormata, ei söögi ega ka joogiga. Ühel päeval sain 1,5 liitrit täis, teisel vaid 1 liitri. Aga kohe kui ennast paremini tundsin siis sain sujuvalt oma 2 liitrit täis.

Ülejäänud aeg möödus ka üsna kiirelt, kuid lõpp vajus veidike käest ära. Viimasel kahel päeval olin natukene rohkem kui muidu koduste toimetamistega ametis ja siis lihtsalt aeg läks kiiremini kui vee tarbimine. Ja ühel päeval olin linnas pildistamas ning teadlikult väga palju vett ei tarbinud, sest a) iga nurga peal pole tualetti ja b) vähem vett maos, jääb saledam mulje ! Mitte, et ma nüüd mingisugune suur paks vaal oleks või nii ... aga kes ei tahaks pildi peal saledam välja näha !

Üldjoontes olen rahul, et sellise asja ette võtsin ja ka lõpuni välja suutsin vedada. Kuid kas ka midagi muutus ?
Võin öelda, et kaalus kaotasin 2-2,5 kg.. kaalu kõikumisega arvestades!  Sentimeetreid kadus ka justkui natuke... Poole kuu paiku mõõdetuna oli 0,5 cm põhi kadu igalt poolt , kust mõõdud said kirja pandud. Vöö, reis ja talje!
Võib vist rahule jääda. Usun, et kui toidulaud oleks ka olnud nagu kord ja kohus siis oleks ehk paar kilo rohkem olnud kaalu kaotust. Aga üldiselt ei hoidnud ma Septembris end tagasi. Kui tahtsin jäätist, siis sõin jäätist, kui pitzat või burgerit, siis sõin neid. Kõhu pealt kokku ei hoidnud.

Nüüd kaalungi siin mõtet, et tuleb ehk "Oktoobrikuu vee challenge" otsa ja seda korrastatud toidulauaga.
Et toidulaualt jääks välja:
-Leib, sai ( üldjoontes ma saia ei söögi, vahest täistera rösti või viil leiba aga harva)
-Maiustused ( Septembris, ei suutnud kuidagi eemale hoida)
-Krõpsud ja muu rämpstoit!
-Muud valge jahu tooted!

Samas peaks rohkem juurvilju ja puuvilju tarbima. No rohkem kui antud hetkel.
Kindlasti pean selle kõik enda jaoks kiirelt selgeks mõtlema, kas ja kui!





Sellise vahva tabeliga hoidsin siis Septembrikuu vee tarbimisel silma peal. Iga täpike tähistab 0,5 l vett. 4 täpikest päeva kohta teeb 2 l vett.

Kuid kas ma ka õppisin sellest midagi?
JAH, ma õppisin piisavas koguses VETT tarbima, sest muidu olen väga vilets vee tarbija. Vahest võin veeta olla terve päeva. Kuid kui ma teadlikult pildistamise päeval vett ei tarbinud, siis sain endale vähese vee tarbimisest peavalu. Peavalu kadus aga koheselt, kui sain pool liitrit vett joodud. Ühesõnaga organis õppis ka sellest märku andma, kui ei saa piisavas koguses vett.






Kirjutamiseni K :)


esmaspäev, 25. september 2017

NÄDALA KOKKUVÕTE 18.-24. September

Peab tunnistama, et möödunud nädalal olin suhteliselt laisavõitu ja jooksma jõudsin vaid kahel korral...

Esmaspäeval otsustasin puhkepäeva teha, sest laupäeval oli Elva Järvedejooks ja tahtsin jalgadele kaks päeva puhkust anda, kuna esimesel nädalal tegin algajaliku vea ning lendasin liiga kiirelt trennidele peale. Loll pea pidi ihu nuhtluseks olema... peab ikka paika küll !
Jalgadele mažaasi ja puhkust.
Lausa nii palju puhkust, et õhtul ei hakanud isegi Pilatesesse minema.


Teisipäeval otsustasin minna teha väikse jooksu. Polnud konkreetset plaani. Lihtsalt kerge hästi rahulikus tempos jooks. Lihased olid kergelt valusad, kuid õnneks mitte kramplikult pinges ja kramplikult valusad. See oli pigem selline tavaline valus. Jooksmise ajal tõmbasid valusad lihased soojaks, tundsin kuidas jalad mõnusalt soojemaks muutusid. Valusus kadus ka koos selle sooja tundega ära.  Tiksusin hästi rahulikus tempos edasi, meeter meetri haaval. Kella vaadates otsustasin, et teen 30 minutit väga rahulikus tempos jooksu. Nii sai ka tehtud.

Kolmapäev kujunes puhkepäevast kõndimise päevaks. Lihtsalt läksin kõndima. Mitte mingit tempot ei teinud. Hästi rahulikus tempos, tund aega kõndimist.

Neljapäeval käisin pilateses. Sel korral oli jälle uus kava ja mõnes kohas pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et viimase seeriani ikka korralikult pingutaksin ja alla ei annaks. Kuigi lihased ütlesid vahepeal muud ning mõistus ajas oma rida. Kuid lõpuks jäin ikka väga rahule. Väsitas korralikult.

Reedel täitsa puhkasin. Ei teinud kohe mitte midagi. Vahelduseks päris hea.

Laupäeval otsustasin teha väikse tiiru. Aga jooksma jõudsin ka alles õhtusel ajal kui juba hämarduma hakkas. Päeval oli muude toimetustega nii kiire, et tuli lihtsalt ilus ilm ära kasutada kasulikult.
Niisiis jooksin sel korral õhtul. Ringile minnes polnudki nii hull aga tagasi tulles olin nagu pangaröövel kes joostes pidevalt üle õla vaatab, sest kogu aeg oli tunne, et keegi tuleb järgi. Ühesõnaga päris kreepy tunne oli. Ilmselt sellepärast ma õhtuti jooksmas ei käigi üldjuhul. Mina ja õhtu ei sobi kokku ning kui peaks päris pime olema, siis ei saa mind ka väevõimuga toast välja, sest mina ja pime ei saa kohe üldse üksteisega läbi !

Pühapäeval puhkasin.


NÄDAL NUMBRITES:
18. September/ Esmaspäev
Puhkepäev

19. September/ Teisipäev
30 minutit jooksmist / 3.92 km / keskmine pulss 142 / kõrgeim pulss 153
Keskmine kiirus 7.8 km/h
Kiireim kiius 10 km/h

20. September/ Kolmapäev
61 minutit kõndimist / 5 km / keskmine pulss 99 / kõrgeim pulss 115
Keskmine kiirus 4.8 km/h
Kiireim kiirus 7 km/h

21. September/ Neljapäev
79 minutit Pilates/ pulsist ei tea ööd ega ilma, kuna unustasin pulsivöö peale panna !

22. September/ Reede
Puhkepäev

23. September/ Laupäev
30 minutit jooksmist/ 3.50 km/ keskmine pulss 134 / kõrgeim pulss 146
Keskmine kiirus 7 km/h
Kiireim kiirus 8.3 km/h

24.September/ Pühapäev

Puhkepäev






Kirjutamiseni K :)